Mercedes M113: AMG V8, mis kasvas tõeliseks legendiks

Affalterbachi insenerid muutsid tagasihoidliku Mercedes V8 suure jõudlusega legendiks, kasvatades M113 töömahu 5,4 liitrini ning viies ülelaadimisega M113K võimsuse SLR 722 versioonis koguni 641 hj ja pöördemomendi 820 Nm-ni.

Ümberkujundamise aluseks oli mootor, mis ei paistnud esialgu millegi erilisega silma. 1990. aastate teisel poolel Mercedes E- ja S-klassi tavapärase V8-mootorina esitletud M113 kasutas alumiiniumist 90-kraadise silindrinurgaga plokki, üht nukkvõlli kummagi silindrirea kohta ning ebatavalist kolme klapi ja kahe süüteküünlaga lahendust. Kolmeklapiline silindripea koos kahe süüteküünlaga tagas kompaktse konstruktsiooni, vaikse ja sujuva töö ning väikese kulumise, hoides samal ajal tootmiskulud ja mootori üldmõõtmed kontrolli all.

Affalterbach täiustab M113 mootorit

Affalterbachi AMG arendas mootorit järk-järgult edasi. Töömaht kasvatati 5,4 liitrini ning iga käsitsi kokku pandud jõuallikas kandis selle koostanud tehniku allkirja. Esimene suure jõudlusega rakendus oli E55 AMG (W210), mis loodi E50 asendamiseks ja BMW M5-ga (E39) konkureerimiseks. Säilitades 97 mm silindriläbimõõdu ning suurendades kolvikäigu 92 mm-ni, arendas 5,4-liitrine versioon selles mudelis 349 hj ja 530 Nm. Sama suurema töömahuga V8 paigaldati ka CLK55-le, pakkudes tolle aja kõrgepöördeliste konkurentidega võrreldes jõulist pöördemomenti juba madalatel pööretel.

Seejärel lisas AMG Roots-tüüpi kompressori, mida tähistas K-täht, ning lõi M113K mootoriperekonna. W211 E55 AMG-s arendas ülelaadimisega M113K 469 hj ja 700 Nm, mis aitas autol pälvida oma aja kiireima seeriasedaani tiitli ning tõi mootorile 2003. aasta rahvusvahelise aasta mootori auhinna. AMG mudelites ühendati jõuallikas täiustatud viiekäigulise automaatkäigukastiga, sedaanidel tagaveo ning ettenähtud mudelitel nelikveosüsteemiga.

Rakendused eri keretüüpides

M113 näitab hästi, kui kohandatavaks suutis AMG ühe jõuallika muuta. 1990. aastate keskpaigas jõudis 5,4-liitrine V8 ML55 AMG-sse (W163), kus paigaldusruumi piirangute ja teistsuguse väljalaskesüsteemi tõttu piirdusid näitajad 341 hj ja 510 Nm-ga. Vaatamata 2093 kg tühimassile ja püsivale nelikveole oli ML55 oma ajastu kiireim linnamaastur ning aitas kujundada suure jõudlusega SUV-de kategooriat.

Kompaktne SLK rodster (R171) sai AMG häälestusega vabalthingava 5,4-liitrise M113 mootori, mille näitajad olid 355 hj ja 510 Nm. Lühikese 2430 mm teljevahe ning tugevdatud viiekäigulise automaatkäigukastiga SLK55 kiirendas 0–100 km/h 4,9 sekundiga, pannes aluse hilisematele äärmuslikele Black Seriesi mudelitele.

G55 AMG tõi ülelaadimisega M113K Mercedes-Benz G-klassi klassikalisse konstruktsiooni. 2004. aasta Genfi autonäitusel esitles AMG mudelit G55 K, millel oli 469 hj ja 700 Nm; kaks aastat hiljem tõusis võimsus 500 hj-ni. Viiekäigulise automaatkäigukasti ja püsiva nelikveoga kiirendas G55 0–100 km/h vähem kui 6 sekundiga. Raske ja kandilise maasturi kohta oli see hämmastav tulemus, ehkki kurvides jäi juhitavus piiratumaks. Väljalaskeheli ja kohalolu olid seevastu eksimatult äratuntavad.

Spektri kõige äärmuslikumas otsas läbis M113K SLR McLarenis ühe põhjalikuma ümbertöötluse. SLR-i jaoks kasutasid insenerid spetsiaalselt tugevdatud plokki ning paigaldasid kuivkarteriga määrdesüsteemi, et langetada raskuskeset ja tagada rajatingimustes piisav õlitus. Suurem kompressor ja spetsiaalne seadistus andsid tavalisel SLR-il 626 hj ja 780 Nm, võimaldades kiirendada 0–100 km/h 3,8 sekundiga. SLR 722 versioon tõstis näitajad 641 hj ja 820 Nm-ni, näidates, et põhjalikult täiustatud kolmeklapiline M113 arhitektuur suudab konkureerida maailma tipptasemel superautodega.

Aastatel 1997–2009 kujunes M113 mootoriperekonnast, eriti M113K versioonist, üks AMG enim kasutatud ja olulisemaid jõuallikaid.

Lugu sellest, kuidas esinduslike sedaanide tagasihoidlikust V8-mootorist sai mitme AMG ikooni alustala, peegeldub ka väikestes detailides: iga suure jõudlusega mootor pandi Affalterbachis käsitsi kokku ning sellele kirjutas alla selle ehitamise eest vastutanud tehnik.