Volkswageni tehaseplaan seab 140 000 töökohta ohtu

Zwickaus ringi liikudes on tunda, kuidas minevik ja tulevik ühes ruumis vastamisi põrkuvad. Robotkäed töötavad ühtlase suminaga, töötajad liiguvad harjutatud rahuga. Samal ajal visandatakse juhatuse ruumides plaane, mis võivad kümne aasta jooksul need tootmisliinid tühjaks jätta.

WirtschaftsWoche'i raport, mis tugineb nõukogu dokumentidele, kirjeldab esialgset ajakava sõidukite koostamise lõpetamiseks neljas Saksamaa tehases: Emdenis ja Zwickaus umbes 2031. aastal, Hannoveris 2032. aastal ning Neckarsulmis 2034. aastal. Volkswagen on keeldunud konkreetseid dokumente kommenteerimast ning ettevõtte juhid rõhutavad, et ettepanek ei ole veel lõplik otsus. Kava ulatus on siiski märkimisväärne. Ohus võib olla kuni 140 000 töökohta ning juhid hoiatavad, et kontsern ei suuda tagada neile tehastele konkurentsivõimelist tootmismahtu ka 2030. aastatel.

Mida see võib tähendada Saksamaa elektriautode tootmisele

Miks kaaluks Volkswagen üldse selliste tehaste sulgemist, mis on ettevõtte elektriautode strateegias kesksel kohal? Põhjus ei ole niivõrd elektrifitseerimisest loobumises, vaid selles, kus sõidukeid toodetakse ja milliste kuludega. Ettevõtte juhtide sõnul on Euroopas aastas üle 500 000 auto jagu üleliigset tootmisvõimsust. See ei ole pelgalt teoreetiline näitaja, vaid äriline probleem, mis sunnib tegema raskeid valikuid.

Zwickau on selle muutuse sümbol. Kunagine Saksamaa sisepõlemismootoriga autode tootmisest täiselektriliste sõidukite valmistamisele ülemineku eeskuju toodab Audi Q4 e-troni ning seda on esitletud ringmajanduse keskusena. Emdenis toodetakse praegu ID.4, ID. Tiguani ja ID.7 mudeleid. Hannoveris pannakse kokku elektrilisi kaubikuid, näiteks ID. Buzz ja Multivan. Paljude jaoks ei ole need tehased üksnes autode tootmiskohad, vaid tõend sellest, et Volkswagen suudab pika ajalooga tootmisüksusi kohandada akutehnoloogial põhinevaks tulevikuks.

Autotööstuse ringkondades liikuvad plaanid viitavad siiski sellele, et kujunemas võib olla teistsugune tootmisgeograafia. Kuulduste kohaselt võib ID.4 järeltulija tootmine liikuda itta, võimalik et Škoda peamisse tehasesse Mladá Boleslavis. Järgmise Q4 e-troni tootmine võib kanduda Bratislavasse. Hannoveri elektrikaubikute koostamine võib liikuda Poznańi. Isegi Audi A8 järeltulijat peetakse võimalikuks Leipzigi mudeliks. Ükski neist muudatustest ei ole kinnitatud, kuid need on realistlikud võimalused ettevõttes, mis peab viima tootmisvõimsuse kooskõlla nõudluse ja kasumlikkusega.

Mis saab töötajatest ja kogukondadest, kelle elu on nende tehastega seotud? Ametiühingud, kohalikud poliitikud ja töötajad on põhjendatult mures. Tehase sulgemine ei käi kiiresti. See tähendab poliitilisi vastasseise, pikki läbirääkimisi ja aastaid kestvat ebakindlust. Volkswageni nõukogu ning töötajate esindajad peavad veel tasakaalustama vastandlikke prioriteete: töökohtade kaitset, tööstusliku võimekuse säilitamist ja kontserni majandusliku vastupidavuse tagamist.

Lekkinud dokumentides mainitud ajakava on oluline, sest see kujundab ootusi. Emdeni ja Zwickau 2031. aasta tähtaeg sunnib juba praegu arutama tehaste ümberseadistamist, mudelite tootmiskohtade ümberjagamist ja tarneahelate muutmist. See avaldab valitsustele survet pakkuda stiimuleid või pidada läbirääkimisi töökohtade kaitse pakettide üle. Ametiühingud peavad nõudma selgust ja garantiisid. Volkswagenil tuleb omakorda otsustada, kas koondada tootmine väiksemasse hulka madalamate kuludega keskustesse või säilitada strateegilistel põhjustel laiem tootmisvõrgustik.

Laiema turu jaoks on järeldused selged. Euroopa ei ole kaitstud üleilmse kulutõhusa elektriautode tootmise võidujooksu eest. Kulud, tööjõustruktuur ja tootmismahud on tegurid, mis suunavad sõidukite koostamist kõige konkurentsivõimelisematesse asukohtadesse. See on karm reaalsus vanematele tehastele, mis olid algselt optimeeritud sisepõlemismootorite ajastu loogika järgi ja hiljem elektrifitseerimiseks kohandatud.

See lugu on aga alles kujunemas. Juhtkonna esialgne visand ei tähenda veel ametlikku otsust tehaseid sulgeda. Alternatiivide leidmiseks on aega: järkjärgulised moderniseerimisplaanid, riigi sekkumine, mudelite tootmise ümberjagamine või läbiräägitud ajakavad, mis leevendavad mõju. Volkswageni juhtkond on selgelt kinnitanud, et lõplikku otsust ei ole tehtud. Ometi on esialgne plaan juba muutnud arutelu fookust: küsimus ei ole enam üksnes selles, mis võib juhtuda, vaid kuidas sellele reageerida.

Üks on kindel: järgmised aastad määravad, kas need Saksamaa tehased jäävad elektriautode tuleviku tugisammasteks või saavad neist näited tööstustootmise koondamisest. Mootorid võivad olla elektrilised, kuid tootmisotsuseid kujundav poliitika ja majandus on endiselt sama plahvatusohtlikud kui varem.