GM kinnitab elektriautode pikaajalist strateegiat

Kujutage ette, et sõidate tanklasse ning mürisevate kütusepumpade asemel ootab ees vaid rida vaikseid laadijaid. See on endiselt Mary Barra visioon General Motorsi tulevikust, ehkki tee selleni paistab olevat segasem ja aeglasem, kui ettevõte kunagi prognoosis.

Hiljutises intervjuus kinnitas Barra seda, mis on ettevõttes juba ammu selge: akuelektriautod on GM-i lõppeesmärk. Samas rääkis ta otsekoheselt põhjustest, miks Ameerika turg pole üleöö muutunud. Muutuvad regulatsioonid, ebaühtlaselt arenenud laadimisvõrk ja ostjate igapäevased praktilised mured on elektriautode levikut pidurdanud.

Miks laadimine arengut endiselt pidurdab

Kas laadimine on suurim ja visam kitsaskoht? Paljude hinnangul küll. Föderaalsed vahendid üleriigilise laadimisvõrgu rajamiseks on olemas, kuid raha jõudmine laadimispunktideni takerdub lubade menetlemise, asukohtade kooskõlastamise ja kohaliku bürokraatia taha. Tööd, mis peaksid valmima kuudega, võivad venida aastatepikkuseks. Seetõttu muretsevad sõiduvabadust hindavad juhid endiselt läbisõiduulatuse ja laadimisvõrgu töökindluse pärast.

Ent see pole kogu lugu. Tarbijad ei osta autot üksnes töölesõiduks. Olulised on ka nädalalõpureisid, pere pagas ja võimalus läbida pikki vahemaid. Kui mudel ei taga teel olles lihtsat laadimist, on seda paljudele leibkondadele keeruline müüa. Seega jääb arusaam laadimisvõimalustest tegelikust olukorrast maha, kuigi laadimisjaamade arv kasvab kvartalist kvartalisse.

Barra tõi esile tehnilised eelised, mis hoiavad GM-i elektrifitseerimise kursil: kohene pöördemoment, lihtsam jõuülekanne ja mugavus, sest tanklas tuleb käia harvem. Ent ta tunnistas ka ilmselget kompromissi: alalisvoolu kiirlaadimine kestab kauem kui paagi täitmine. See on oluline ajal, mil inimesed on harjunud viieminutilise tankimispeatuse järel kohe teele asuma.

Ootusi kujundavad ka geopoliitilised erinevused. Euroopa ja Hiina poliitikakujundajad kehtestasid rangemad heitmenõuded ning käivitasid täiendavaid taristuprogramme varem, aidates nii luua selgemat nõudlust. USA poliitika on liikunud ebaühtlases tempos ning see ebakindlus on andnud nii autotootjatele kui ka klientidele rohkem põhjust oodata ja riske hajutada.

GM ei loobu täielikult ühestki tehnoloogiast. Autotootja valmistab jätkuvalt konkurentsivõimelisi sisepõlemismootoreid, arendab hübriide ning hoiab kasvavat elektriautode valikut väikestest sõiduautodest täismõõdus pikapiteni. Turgudel ja segmentides, kus nõudlus elektriautode järele pole kujunenud plaanipäraseks, on GM tootmiseesmärke kärpinud. Samal ajal valmistub ettevõte pakkuma rohkem hübriidmudeleid seal, kus neil on kõige rohkem mõtet.

Barra kasutas elektrifitseerimisest rääkides ka eneseteadlikku huumorit, nimetades seda ettevõtte Põhjatäheks. Kauaaegsetele GM-i jälgijatele meenutab see vana Cadillac Northstari mootorit, mis oli teoorias suurepärane, kuid teostuses kurikuulus. Viide mõjus ühtaegu muige ja hoiatusena: ambitsioon peab käima käsikäes töökindlusega.

Peamine järeldus on lihtne: GM mängib pikka mängu. Ettevõte usub akuelektriautode eelistesse ja liigub nende suunas, kuid käsitleb üleminekut mitmekihilise strateegiana: hoida sisepõlemismootorid konkurentsivõimelisena, suurendada hübriidide pakkumist seal, kus seda vajatakse, ning laiendada elektriautode tootmisvõimekust turgudel, mis on selleks valmis. Tee täielikult elektrilise mudelivalikuni on ebaühtlane, kuid GM püüab samal ajal nii riske hajutada kui ka tulevikku üles ehitada.