4 Minutit
Regionaal- ja põllumajandusministeeriumi ettepanek viia maakonnaliinid kindla rütmi ehk takti peale on tehniliselt mõistlik meede: selge baasintervall lihtsustab sõiduplaani ja sidumist sõlmpunktides. Kirjutaja Urmas Uudemets leiab, et käesolev samm on siiski pigem kosmeetiline parandustus kui tõeline reform. Takt loob inimestele loetava reegli – buss väljub iga kahe tunni tagant –, kuid see ei kõrvalda ühistranspordi suurimaid kitsaskohti.
Ministeeriumi plaani piirangud
Tehniliselt korraldatud baasintervall ei lahenda probleemi, kui süsteemi rahastuse loogika ja liinivõrgu asukoht jäävad muutmata. Põhja-Eesti ühistranspordikeskuse juht Andrus Nilisk on osutanud, et plaani elluviimiseks ei pruugi rahalisi vahendeid jätkuda. Ministeeriumi enda hinnangul võib üheks reaalseks lahenduseks osutuda piletihinna tõstmine. See toob esile küsimuse, kas oleme valmis sama ressursi sees ümber jaotama teenust, mis praegu ei kata reaalset liikumisvajadust.
Probleemi tuum: liinivõrk ja täituvus
Uudemetsa sõnul on Eesti ühistranspordivõrk killustunud: paljud liinid on omavalitsuspõhised ja neid iseloomustab madal täituvus. Kui liinikilomeetri kohta sõidab vaid viis kuni kümme reisijat, võib seda pidada maksumaksja raha raiskamiseks. Kindlal taktisel graafikul võivad tühjad bussid küll sõita regulaarselt, kuid tühjalt sõitmise majanduslikku põhjendatust see ei paranda — see lihtsalt muudab tühja liikumise prognoositavamaks.
Millele peaks reform tegelikult keskenduma?
Uudemeetsa hinnangul peab päris reform lähtuma sellest, mida ühistransport peaks esmalt saavutama: võimaldama inimestel kiiresti ja mugavalt jõuda tööle, kooli ja koju. See on teenus, mille tasuvus ja efektiivne korraldus erinevad selgelt sotsiaalse baaspõhise teenuse pakkumisest hõredates piirkondades. Kui vaadata pendelrände mustreid, siis suurim potentsiaal ühistranspordile on tihedamini asustatud aladel, eelkõige Põhja-Eestis ja Tallinna ümbruses.
Põhja-Eesti ja Tallinna "kuldne ring"
Tegemist on valdkonnaga, kus ühistranspordi majanduslik võimendus on märgatavalt suurem. Rae, Harku, Saku, Viimsi, Maardu ja teised Tallinna ümbruse omavalitsused on allikaks päevapendelile, kus kümned tuhanded inimesed liiguvad iga päev. Iga autoga välditud sõit avaldab positiivset mõju — vähem ummikuid, vähenenud kütusekulu ja aega, ning pereeelarvele tuntav kokkuhoid, kui sõltuvus teisest autost väheneb. Samuti toob parem ühendatus kaasa tööjõu mobiilsuse suurenemise, mis võib omakorda mõjutada regionaalset majandustegevust.
Miks keskenduda tsentraliseeritud lahendustele?
Uudemets rõhutab, et investeeringu tõhusus sõltub sellest, kuidas riik oma raha suunab. Praegune liinivõrk on valdavalt omavalitsuste tellimusel ning keskendub sageli vaid ühe omavalitsuse sees liikumisele. See ei haaku sellega, kuidas inimesed tegelikult liiguvad — nemad ületavad valla- ja linnapiire. Kuna kohalikud prioriteedid ja poliitilised ambitsioonid võivad soodustada piiratud liinijaotust, on raske loota omavalitsuste vabatahtlikult ja laiahaardeliselt koostööle.
Riiklik koordineerimine kui võimalus
Sellepärast kutsub artikli autor üles kaaluma kesksemat ühistranspordikorraldust, kus riik suunab ressursse sihipäraselt sinna, kus on suurim kasutegur. See ei tähenda iga väikese liini likvideerimist – hõre asustus vajab sotsiaalset baaspaketti, kuid see peab olema juhitud selge sotsiaalse tagatise loogika järgi: minimaalne teenustase ja mõistlik kulu. Samal ajal tuleb ambitsioonikalt ja äriliselt käsitleda ühendusi, millel on reaalne nõudlus ning kellega saab töötada piletitulu mudeliga.
Rahastuse küsimus ja poliitilised valikud
Praeguses arutelus käsitletakse peamiselt seda, kust võtta lisaraha, et hõreliine tihedamaks muuta. Ministeeriumi ühistranspordi osakonna juhataja Andres Ruubas on tunnistanud, et plaani rahastamiseks kaalutakse erinevaid võimalusi: riigieelarve lisavahendid, liinivõrgu ümberkorraldus või reisijate omaosaluse tõstmine. Kõik need sammud jäävad siiski samasse süsteemi — need ei muuda selle põhiideed, et raha ja teenus paigutatakse samade printsiipide järgi nagu seni.
Järeldus: takt on vajalik, ent pole piisav
Kindel bensointervall maakonnaliinidel on tervitatav tehniline parandus, mis parandab sõiduplaanide loetavust ja koordineeritust. Ent Uudemets kutsub üles suurema julgustuse ja fookuse suunamisest – reform peab olema strateegiline, suunates tähelepanu Põhja-Eesti pendelrände sõlmpunktidele ning tsentraalsele ühistranspordikorraldusele. Ilma nende muutusteta jääb takt vaid kosmeetiliseks paranduseks olemasolevale, suuresti ebaefektiivsele süsteemile.
Allikas: err
Jäta kommentaar